Teadmata kadunud

Sihtasutus Kadunud tegutseb selle nimel, et välja selgitada kuriteo ohvriks langenud teadmata kadunud inimese kadumise asjaolud koos inimese kadumisega seotud isiku või isikute grupi kindlakstegemise ja teadmata kadunud inimese leidmisega.

Selleks teostab SA Kadunud teadmata kadunud inimeste otsinguteks vajaliku info kogumist avalikkuse kaasabil, saadud info sihtasutuse spetsialistide poolset analüüsi lahendamata vanemate kadumisjuhtumite lahendamisel, teadmata kadunud inimese operatiivseid otsinguid esimestel tundidel ning sihtasutuse poolt välja pandud rahalise tasu pakkumist info andjale tõese ja tulemusliku informatsiooni eest, kui see viib teadmata kadunud inimese kadumisega seotud isiku(te) tabamiseni ja kadunud inimese leidmiseni.
Väljapandud rahalise tasu, 10 000 eurot, maksab SA Kadunud info andjale välja peale eesmärgiks seatud tulemuseni jõudmist, kui:
-Välja selgitatud on inimese kadumisega seotud isik(ud), millele järgneb kohtuotsus ja
-Leitud on teadmata kadunud inimene.
Esimeses järjekorras keskendub SA Kadunud eelkõige sellistele laste ja täiskasvanute kadumisjuhtumitele, mis võivad olla seotud inimkaubandusega, orjastamisega, elundikaubandusega, pedofiiliaga, vägistamiste jm. seksuaalkuritegudega, vabaduse võtmisega, surnukeha salajase matmise või hävitamisega.
Läbi selle tegevuse loodab SA Kadunud olla abiks selliste kuritegude ennetamisel riikliku turvalisuse tõstmiseks Eesti Vabariigis.

Aare Rüütel.

Statistika ja teadmata kadunud inimese iskuandmete kaitse

Eestis oli 2009 aastal politsei kodulehe andmetel alates aastast 2000 kuni 11.08.2009 teadmata kadunud 197 inimest.

SA Kadunud selgitas tookord välja, et tegelikult on see number kordades suurem. Ainuüksi Tallinnas Liiva kalmistu raamatute sissekannete järgi oli sinna alates aastast 2000 maetud üle 800 tuvastamata mehe ja naise. See tähendab, et ainult Liival on üle 800 nimetu haua. Küsimus, kuidas see on võimalik, ei huvita tänaseni mitte ühtegi ametkonda. SA Kadunud tahaks teada, kus on hoiul nende tundmatute DNA proov koos määratud DNA profiiliga? Liiva kalmistu töötajate sõnul maeti 2000-ndentate lõpul aastas juurde keskmiselt 25 – 30 tundmatut inimest. Kusjuures Liiva kalmistule matab oma tundmatud ainult Tallinn ja Harjumaa, teiste Eesti selliste kalmistute numbreid me kätte saanud veel ei ole.

Inimese teadmata kadumise korral puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna Karistusseadustik vastavat koosseisu ette ei näe. See tähendab, et lapse kadumise kohta Politsei – ja Piirivalveametile teate teinud ema või isa ei loeta seaduse järgi kannatanuks, mis omakorda võtab temalt võimaluse leida endale esindajaks asjatundja, kes saaks teda menetluses esindada. Alustatakse jälitusmenetlust, milles jälitustoimingutega kogutud teave tunnistatakse korrakaitse riigisaladuseks. Kirjalikku teadet Prokuratuurile, milles on jälitustoimiku number ja avamise kuupäev, ei edastata, mis tähendab, et kontrolli, kui üldse, teostab ainult menetleja vahetu ülemus. Andmekaitse Inspektsioonilt sihtasutusele esitatud tõlgendus Isikuandmete Kaitse Seadusest kõlab lühidalt nii, et isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta tema elu, tervise ja vabaduse kaitseks ei käi teadmata kadunud isiku kohta, sest isik võis ise omal soovil lahkuda (kadunuks jääda) kuna seadusest tulenevalt on tal selline õigus ja sellepärast tuleb kadunud isikult enne tema otsimise alustamist (loe : isikuandmete töötlemist) selleks luba saada.

Aare Rüütel, Peeter Kaaret.

Miks me sellega tegeleme?

Meie (sihtasutus Kadunud) näeme inimeste teadmata kadunuks jäämise juhtumite taga (peale juhtumite, kus terviseprobleemide või õnnetusjuhtumi tõttu loodusesse kadunuks jäädakse) kõige raskemaid kuritegusid: vabaduse võtmist, inimkaubandust, orjastamist, elundikaubandust, pedofiiliat, vägistamist, tapmist, surnukeha salajast matmist või hävitamist. SA Kadunud seisukoht on, et hetkest, kui kadunud lapse vanematelt või kadunud inimese lähedastelt saabub teade inimese kadumisest tema normaalsest ja/või planeeritud käitumisest oluliselt erinevatel asjaoludel, tuleb algatada inimese kadumise suhtes kriminaalasi Karistusseadustiku §-i 136 “Vabaduse võtmine seadusliku aluseta” alusel ja kui uurimise käigus ilmnevad asjaolud, mis kinnitavad isiku omal vabal tahtel kadumist, kvalifitseerida asi ümber vastavalt Kriminaalmenetlusseadustiku §-ile 184 “Menetluskulude hüvitamine vale kuriteoteate esitamise korral” ning ise kaduda otsustanud isikule või kuriteoteate teinud tema lähedastele esitada sellekohane nõue. Seadusekirjutajad Justiitsministeeriumist ja ametnikud Andmekaitse Inspektsioonist näevad aga, nii tugevas vastuolus igasuguse loogikaga kui see ka ei ole, inimeste teadmata kadunuks jäämise juhtumite juures täna rohkem inimese õigust privaatsusele (loe : inimese õigust kellelegi teada andmata ise lihtsalt ära kaduda) ja on seadnud selle ülemuslikumaks teise samuti kadunud inimese õigusest abile, kui temalt on tema tahte vastaselt võetud reaalselt vabadus, kuigi esimesel hetkel otseseid kuriteole viitavaid asjaolusid välja ei tule. Selguse mõttes, millest me räägime, toome kaks näidet reaalsest elust.

Eesti noormees Nikolai, kes elab Tallinnas äsja surnud isa korteris, otsustab ühel päeval, et kaob mõneks ajaks ära kuna temalt on hakatud kasiinovõlgu liiga intensiivselt tagasi nõudma. Ta võtab kaasa raha, jalgratta, lukustab ukse, ei teata oma otsusest mitte ühelegi oma lähedasele, kaasaarvatud vanemale vennale kes on teda alati aidanud ja suudab ära kaduda tervelt kuuks ajaks, enne kui info tema liikumistest ühes Tallinna äärelinnadest jõuab tema kadumisega tegelevate uurijateni.

Eesti noormees Mairo, kes viibib ühes Harjumaa rehabilitatsioonikeskuses, kirjutab ühel hilissügisesel päeval emale kirja, milles ta kutsub ema ja venda endale külla ja palub kaasa tuua talveks soojemaid tööriideid. Kui Mairo ema ja vend kokkulepitud päeval saabuvad, teatavad neile keskuse töötajad, et Mairo olevat just pool tundi tagasi ära jooksnud. Isiklikke asju ta kaasa ei võta, raha tal ei ole.

Nikolai ilmub välja kahe kuu pärast ja tunnistab, et keegi tema kadumisega seotud ei olnud ja et see oli tema vaba tahe niimoodi käituda, jälitusmenetlus lõpetatakse vastavalt Jälitustegevuse seaduse §-ile 11 “Jälitusmenetluse lõpetamine” lg.2 p.2 kuna teadmata kadunud isiku asukoht sai kindlaks tehtud.
Mairo Klaar ei ole välja ilmunud üle kolme aasta. Samuti ei ole ise välja ilmunud Maris Järv, Reili Huik, Monika Paju, Semjon Buzuverov, Mati Ausing jt. Kui nad ise omal käel ei läinud keset ööd ja kohvrid pakkimata seiklema, ei sõitnud kellelegi ütlemata ilma dokumentideta välismaale tööle ja ei kadunud loodusesse terviserikke tagajärjel, siis võivad olla nende inimeste kadumiste taga äärmiselt ohtlikud isikud. Seadusekirjutajad aga seavad tähtsamaks igasuguste nikolaide õiguse luua teadvalt ebaõige ettekujutus enda teadmata kadunuks jäämise kohta ja nende nn. “kadunud nikolaide” isikuandmete kaitsmise.
SA Kadunud on seisukohal, et kui kasvõi üks nendest eelpoolloetletud kadunud inimestest on jäänud kadunuks oma tahte vastaselt, siis tuleb täiendada praegu kehtivat seadust nii, et kõiki teadmata kadunud inimesi, kaasaarvatud kõiki neid nikolaisid, saaks politsei otsida kriminaalasja raames kui raske kuriteo ohvriks langenuid. Otsida operatiivselt, alates tunnist 1, eeldades, et inimeselt võib olla võetud tema tahte vastaselt vabadus, ta on veel elus ja tema aeg jookseb nulli ning teostada otsinguid kõikide politsei kasutuses olevate vahenditega. Ja et seda teeks puhtalt selliste tagaotsimiste peal politseis olev üle vabariigi töötav operatiivgrupp.

SA Kadunud meeskond.

…kus kunagi kohtume kõik…

Kunagi pole liialt palju olla koos nendega, kes on teile Kallid. Kasvõi lihtsalt olla. Sest keegi ei tea, millal Kallite inimeste aeg täis saab. Siis jääb üle tunda rõõmu ühisest ajast ja hoida mälestusi sellest…kuni uuesti kohtute…

Lohutuseks..

..kas tohiksin siin laenata katkendeid Lennart Meri kirjutatud raamatust “Hõbevalgem”, mida aeg – ajalt ikka kätte võtan, ja kokku panna lõigud lugemiseks teile, kellel on jäänud kadunuks keegi, kes on Kallis.

“Aastal 98 pannakse esmakordselt kirja aestiorum gentes, aestide hõimud – tulehoidjad, kirjapanijaks on roomlane Tacitus. Oma teoses “Germania” kirjeldab ta muuhulgas kummalist saart, mida seniajani ei ole õnnestunud rahuldavalt määrata.

Ulgumere saarel on puutumatu metsatukk ja selles riidega kaetud pühitsetud vankrid. Vaid hiievana tohib neid puutuda. Tema märkab, millal jumalatar viibib kõige pühamas, ja saadab teda suure auga, kui ta sõidab lehmade veetud vankrites. Siis on rõõmu päevad, ja kõik paigad, mida jumalatar austab oma külastusega, on peorüüs. Siis nad ei lahku sõtta ega haara relva. Kogu raud on kindlas kohas. Rahu ja vaikus on ainult seni tuntud, ainult seni sallitud, kuni jumalatar küllastub lihtsurelike seltsist ja sama hiievana toob ta tagasi pühamusse.
Siis pestakse vankrid ja rõivad ning – uskugu, kes tahab – ka jumalatar ise salajases järves. Talitust toimetavad orjad, keda sama järv kohe neelab. Sellest sünnib salahirm, vaga teadmatus ümbritseb põhjust, mida ainult surmale määratud näevad.
(41, 3 – 4)

Umbes 400 aastat varem saabub sinna saarele antiikmaailma kuulsaim meresõitja, kreeklane Pytheas, kellele näidatakse kohta, kus Päike suikus surmaunne – haigutavat veesilmaga kraatrit, mille ümber on laotud kividest kõrge ringvall. Kas sellega püüti Päikese hauda eraldada elavate maailmast?

Mida me mäletame ajast kaks tuhat kolmsada aastat tagasi? Kes tohibki nii kaugesse minevikku piiluda, praotada ammu suletud uksi, puudutada saatusi, kive, kõrbenud maad ja tärkavat lootust?
Rooma teadusemees Plinius Secundus (23 – 79 m.a.j.) kõneleb oma teoses “Naturalis Historia” teisest maailmast – muinasskandinaaviast laenatud sõna vaerild, tähenduses maailm, teisenes läänemeresoomlastel sõnaks viro ja kujunes toponüümiks, millega hakati tähistama Eesti ala.
Päikese hukkumise hetkel talle sündinud tütre merre langevad pisarad muutuvad merevaiguks – mida nimetati kunda keelest laenatud sõnaga helm – ja millel Rooma keisririigis 1 sajandil vääriskivina on nii kõrge hind, et “kõige väiksemagi merevaigust kujukese eest makstakse rohkem kui elusa inimese eest.”
Rooma kontsiilil aastal 1215 nimetab piiskop Albert Liivimaad Ema Maaks – Terra Mariana ‘ks – kus võitlevad ristisõdijad on samavääriliselt Jeruusalemmas sõdivate ristirüütlitega hõlmatud paavsti kaitse alla ja saanud sellel ristiretkel täieliku pattude andeksandmise, mistõttu andestatakse neile aastal 1227 ühe saare – Põhjala viimse paganausulise kantsi – vallutamine ja sealse jumala – Tharapitha eiecto, Pharaone submerso – ära uputamine, millega kaob juba antiikautorite poolt mainitud ja aastatuhandeid kestnud erakordne ühe saarerahva kummaline puutumatus.

Surmaunne suikunud Päikesest – Helios koimatai – saab Tuli, tulest Ultima Thule ja sellest omakorda aestiorum gentes – Tuleilmarahvas, nagu kirjutas Pytheas. Nende päike on olnud must ja põlev maa vajunud merre, nagu arvas “Vanem Edda”. Tulelohed sõudnud üle taeva, nagu märkis Novgorodi kroonikakirjutaja. Nad on Päikese huku ja taassünni sünge saladuse valdajad, kelle suhtes kehtis läbi aegade puutumatus. Nende suurjumal on Tharapitha – Thor ja iidset merevaigu -, hiljem kaubateed nendeni – Hellweg – kutsuti samaaegselt ka surmateeks – saarel, kust saab hankida rauda, paikneb kõrge kivivalliga piiratud värav teispoolsusesse. Maailmas on vaid üks selline paik…”

Seisan aknal ja vaatan üle Tallinna vanalinna Naissaare kõrvale merre vajuvat päikest. Näen sellest kaugemal silmapiiri satelliitide kõrgusel ahenemas, moodustub kaar – Hellweg – ja muutub väikeseks sinavaks kettaks, mis võtab ühe vaikse, kivivalliga piiratud ümmarguse järve kuju…seal hämardub, ja kohisevate puude vahelt lähenevad varjud, kes on valmis jutustama oma lahkumise loo. Sel hetkel loodan teadvat, kus asub kohtumispaik…

Aare Rüütel,
17.05.2010, Kaali – Tallinn.