Õde ja vend üle 50 aasta lahus: me polnud teineteisest eales kuulnudki!

21. apr 2012 Aprill

50aastatLahus

Mõni kuu tagasi leidis üks Viljandimaa mees üles oma venna. Aga edasi tuli välja, et tal on ka õde, kelle olemasolust ta ei teadnudki. Esimest korda kohtusid õde-venda, kui olid jõudnud 50ndate eluaastate keskele.

Saatesarja “Sind otsides”, milles inimesed leiavad teleekraanil kaua kadunud olnud lähedasi, teeb TV3 juba aastaid. Igast kohtumisest aga telesaadet ei saagi. Nii ka Reinu õeleidmisest. Ainsaks tunnistajaks sai Õhtuleht.

Rein (56) ei tea oma vanematest midagi. Ema teda sünnitusmajast kaasa ei võtnudki. Loobunud oli ta ka kolmest varasemast lapsest. Sündinud olid nad nii riburada pidi, nagu loodus seda üldse lubab.

Rein ei kiirusta siiski ema Helgit põlvini maasse tampima. Ta ei tea, milles oli asi, et ta pidi nimetuna Väikemõisa väikelastekodusse sattuma ja igasugusest emaarmastusest ilma jääma. Vahest lasub enamik süüst hoopis despoodina teab kust majja ilmunud kasuisal, kes võõrast verd enda ümber ei sallinud?

Kes teab. Reinu jaoks on need vastuseta küsimused.

Reinust tehtud “Sind otsides” lõi kihisema pool Eestit. Nagu vähid kivi alt, hakkasid välja ilmuma tuntud ja tundmatud sugulased.

Kõigepealt leiti üles vend Mihhail, keda selle nime all ei tunne keegi: tema on eluaeg kõikide jaoks olnud Miku. Nende vendade kohtumisest tehti ka telesaade. Miku anti lastekodusse 10aastaselt.

Siis ilmus nähtavale vend Valdur, kellega nad võiksid Reinu sõnul välimuse järgi vabalt olla ka kaksikud. Valdur on nii vaikne mees, et sõna ei kanguta ka tangidega suust välja. Hiiglasest metsamees. Aga tütred on tal särtsu täis pealaest jalatallani. Nemad otsisidki onu telefoninumbri üles ja juba nädala pärast oli Valduri pere venna pool kohal.

Valdur ja kõige noorem õde Tiiu on ka ainsad, kes emaga koos üles kasvasid. Tiiu on Soomes, tedagi pole Rein ihusilmaga näinud ega oskaks ka ära tunda, kui juhuslikult tänaval vastu peaks tulema.

“Oh taevas, kui pisike sa oled!”

Nüüd sõideti õe Mare poole. Reinu jaoks oli see väga tähtis hetk – ta on endale eluaeg õde igatsenud. See on vaevarikas sõit, mingis kohas lõpeb asfalt otsa. Siis lõpeb ka kruus, mis asendub puhta mudaga – kevadised sulavihmad on teinud oma töö. Paiguti tundub, et maailm lõpeb otsa. Aknast lööb sisse suure vee lõhna. See on Peipsi.

Reinu maja eest Peipsi äärde Kõnnu külla näitab spidomeeter 122 kilomeetrit. Rein jätab selle numbri täpselt meelde nagu oma sünnipäeva. See vahemaa on aastakümneid olnud ületamatu – nii lähedal, aga kui kaugel samas!

Pool tundi enne arvatavat kohalejõudmist võtab Rein telefonitoru ja helistab Õhtulehe autost: “Tere, õeke! Vend Rein siinpool. Hakkame kohale jõudma. Ah et pirukad on valmis…”

Need olid esimesed sõnad elus, mis ta Marele ütles. Oli kuulda, kuidas toru teises otsas nutma puhketi.

Auto on õuele jõudnud ja kolm kassi jalutavad, sabad nagu lipumastid üles tõstetud, vastu kui auvahtkond. “Tere siis, õeke!” – “Tere, vennake!”

“Oh taevas, kui pisike sa oled!” Need on Reinu esimesed sõnad silmast-silma kohtumisel. Ega sinagi mastimänd pole, vastab õde. Kohe näha, et samade vanemate lapsed.

Edasi minnes tuleb vastu terve õuetäis kanu. Oma paarkümmend on neid kindlasti. Laudast on kuulda piimaandjate mörinat.

Kohvilaud juba ootab. Naistevägi on pirukaid küpsetanud. Lihaga ja moosiga. Samuti maaleiba, ka piimakann on lauanurgal. Rasvaprotsent üle kuue.

Mare käsi väriseb kohvi kallates silmanähtavalt. “Ärge vaadake mind! Ma värisen üle keha,” ütleb ta. “Jumal tänatud, et ma väikest kasvu olen. Siis on ka vähem värinat. Oleks ma hiidnaine, väriseks kogu põrand nii, et lambid kukuksid!” On näha, et Mare ei ole suu peale kukkunud.

Plaanis suguvõsa kokkutulek

Telefonis oli juba enne naiste sädinat kuulda olnud. See pani Reinu mõtlema: kes need võivad olla? Lapsed vaevalt. Selleks tundusid hääled veidi vanad.

Laua ümber kogunevad hoopis üks proua, kelle majas Mare praegu elabki, ja veel soliidsem proua, kelle juures Mare hetkel tüdrukuks on. See hetk on kestnud juba tosin aastat. Prouat hüüab Maret perenaiseks.

Need kaks prouat olidki telesaadet näinud: “Mare, Mare, tule ruttu! Ega see sinu vend pole? Tule, tule, see on sinu saade!”

Sestpeale Marel värinad algasidki. Ta polnud kellestki Reinust eales kuulnud. Öösel vaatas ta saadet veel korra. Ja magada ei saanud. Ei saanud järgmiselgi öösel. Ja kui korraks silm kinni vajus, tulid jälle kaks saates nähtud armsat ja ümmargust nägu ette.

Mikuga oli Mare korra kohtunud. 40 aastat tagasi. Siis, kui Mare Rakveres kutsekoolis käis ja maalriks õppis.

Siis hakkavad õde-venda suguvõsa paika panema, pusle tuleb pildiks saada. Paistab, et saadaksegi.

“Nüüd tuleb varsti midagi korraldada. Miku näiteks pole Maret veel kordagi näinud. Suguvõsa kokkutulek tuleb kindla peale püsti panna,” on mõlemad ühel meelel.

Lahkudes poeb vesi jälle Mare silmanurka. Ja tagasiteel on Rein õige vaikne. Ju oli pinge jässaka mehe jaoks ikkagi liiga suur. Vahest tunni pärast kohmab ta nagu muuseas, et ka õde pole saatus paitanud.

Reinu ja Mare pere õed-vennad

Urve on vanim õde. On vaid teada, et ta töötas kunagi Pärnu suusavabrikus. Rahvas räägib, et keegi olla surnuaial selle nimega plaati näinud. Aga lootus ei ole veel kadunud.

Miku ehk Mihhail, Rein, Mare

Valdur: metsamees

Tiiu: elab Soomes

Koos emaga kasvasid üles vaid kaks kõige nooremat – Tiiu ja Valdur.

Allikas: Õhtuleht