Kõrtsipidaja hädaseisund versus õigus elule

22. okt 2014 Oktoober

Kõrtsipidaja hädaseisund versus õigus elule

Võru Maakohtu kohtumajas kuulutatakse täna, 22 oktoobri 2014 aasta hommikul kell 10.00 välja kohtuotsus seoses Tairi Kalberg hukkumisega.

Neli aastat varem, ööl vastu 26 detsembrit 2010, saadetakse Sondas, Ida-Virumaal, Sonda baarist turvatöötaja poolt välja kainenema talveriieteta miinus – 10 kraadisesse tugeva tuisu kätte 18-aastane Mardo Niinep, kes hukkub.

15 mail 2012 asus Tartu Ringkonnakohus oma kohtumääruses surnuks külmunud Mardo vanemate esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee kaebuses Riigiprokuratuuri vastu seisukohale muuhulgas järgmiste sõnadega: „…Ringkonnakohus möönab, et kahtlemata võib isiku jätmine välitingimustesse olla eluohtlik ning seetõttu on eriliselt oluline hinnata kõiki asjaolusid kogumis, tuvastamaks, kas olukorraga, millesse isik asetati kaasnes isiku jaoks reaalne oht surma saabumiseks. Reaalset ohtu tuleb jaatada, kui situatsioonist tulenevalt ei ole isikul endal võimalik surma ohu tekkimist vältida või seda kõrvaldada. Teisisõnu esineks reaalne oht isiku elule siis, kui isik ei saa omalt poolt teha midagi selleks, et tema surm ei saabuks…“

Kui hukkunu saaks sellele vastata ja vastaks Ringkonnakohtu koosseisu kuulunud Paavo Randma’le, et „ma tegin omalt poolt kõik selleks, et mu surm ei saabuks, ma kõndisin läbi tuisu T-särgi väel nii kaua kui jaksasin ja otsisin teed tagasi sinna kus mul oli soe, aga mu jõud lõppes otsa ühel hetkel“, mis siis kirjutaksite vastuseks, Paavo Randma?

Täpselt pool aastat hiljem Tartu Ringkonnakohtu sellest otsusest, ööl vastu 15 detsembrit 2012 aastal kästakse 18-aastasel Tairi Kalbergil turvatöötaja poolt Võrus Club Tartu ööklubist välja minna. 18-aastane Tairi satub soojast ja temale turvalisest keskkonnast, olles alkoholijoobes ja talveriieteta, miinus – 5 kraadisesse 9 m/s tuule kiiruse pinnatuisuga külma keskkonda, kus ta hukkub, külmudes surnuks. Seekord antakse kohtu alla üks turvatöötaja, kelle süülisuse osas täna kell 10.00 kuuleme kohtu seisukohta. Mõlemad pooled, süüdistaja ja kaitsja, on lubanud neile mittesoovitud otsuse korral edasi kaevata.

Mardo kõrtsist väljasaatmise „põhjuseks“ oli asjaolu, et ta võttis tantsupõrandal seljast T-särgi (pani selle turvatöötaja märkuse peale muidugi selga tagasi), Tairi väljasaatmise „põhjuseks“ oli turvatöötaja korraldusele „lavalt maha tulla ja lavale rohkem mitte ronida“ vastavalt lavalt maha tulla, kuid sinna kolm korda tagasi ronida.

Nende mõlema traagilise juhtumi juures kerkib mul pidevalt küsimusi, mida meie riigil miskipärast ei teki. Kuidas need, kellele riik on seadusega sätestanud kohustuse õigust mõista, ei näe suurt pilti?

Kõrtsipidaja avab kõrtsi, ootab endale külalisi ja loodab teenida kasumit ennekõike alkohoolsete jookide pakkumisest oma külalistele. Alkohoolsed joogid muudavad kõrtsmiku külalised rõõmsaks, ülemeelikuks ja vahel ka agressiivseks, kõrtsmik palkab korda pidama turvamehed, sest korda on tal vaja hoida. Küsimused, mis peaksid tekkima, on: mis hinna eest sa, kõrtsmik, oma korda hoiad? Mis hinna eest laseb riik sul oma kõrtsis korda hoida? Ei Mardo ega Tairi ei olnud agressiivsed, purjus küll. Keskkond, kuhu sa, kõrtsmik nad mõlemad saatsid, oli nende jaoks kordades vaenulikum kui keskkond, kus nad lavale ronisid ja särgi seljast võtsid. Kas su õigusriive hoones sees oli nii suur, et õigustas neid 18-aastaseid noori, kes ei kannata veel palju alkoholi, sellisel viisil panema sinu kehtestatud sisekorrast kinni pidama?

Aga riigi poolt määratud õigusemõistjad ei küsi midagi kõrtsipidajatelt.

Mardo puhul jäi Tartu Ringkonnakohus seisukohale, et Mardol „…oli mitmeid võimalusi enese alalhoidmiseks, st külmumisohu vältimiseks…“ ja Tairi puhul süüdistatakse ühte turvatöötajat (kuigi turvatöötajaid oli sel ööl kolm), kelle kahetsuskõne 30 septembril Võru kohtumajas, isiklikult mulle tundudes, tuli tal südamest.

Kõrtsipidaja esindaja ei soovinud minuga vestelda ja nii küsin ma siin: kas sinu hädaseisund kõrtsis, kui Tairi püüdis korduvalt lavale ronida, oli nii suur, et õigustas miniseelikus ja lühikeste käistega pitsilises pluusis noore neiu tuisu kätte saatmist?

Neli kuud peale Mardo kadumist said tema vanemad USAst kaastundekirja kolmel lehel, mida tahaksin siin tsiteerida: „…Tahan Teile öelda seda, mis oleks juhtunud siin. See asutus oleks tanaseks kinni – karistatakse siin inimesi, ka selle eest, kui sa oled oma vale käitumisega (loe hooletusega) põhjustanud surmaga lõppenud õnnetuse. Omanik, baarman ja turvamees ootaksid oma kohtuotsust…Mis on juhtunud teiega eestlased – Te saadate väsinud, joobes, üleriieteta inimese ukse taha värsket õhku hingama ja jatate ta sinna üksi. Kui sa teda sealt enam ei leidnud – sa oled vastutav…Kui inimlikkust ja hoolivust muidu ei saavutata siis tuleb see lihtsalt seadustada.“ (kirjaviis muutmata).

Kõrtsipidajale, kes pole kuulnud või kes pole ammu lugenud – hädaseisund: “Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. (KarS § 29).” Vandeadvokaat Armand Reinmaa kirjutas 2011 aastal sihtasutusele Kadunud Mardo leidmise järgselt –

Õigus elule on absoluutne õigushüve.